Mõisted:
Inimrööv
( abduction - inglise keeles ) - Inimeste, vastu nende endi tahtmist,
vägivaldne viimine UFO pardale ja seal nendega mitmesuguste meditsiiniliste
uuringute teostamine.
Tüüpstsenaarium: inimene võidakse ära viia peaaegu ükskõik millisest paigast, üksinda teel olles, magamistoast läbi seina, keset päeva kõrghoone kontorist, isegi peoõhtult teiste hulgast. Kusjuures kõik olevat tundnud end kuidagi välja lülitatud või halvatud ega saanud toimuvasse sekkuda.
Mõni aeg hiljem on inimesed toodud tagasi oma autosse või koju jne.
Juhtunu tagajärjel tekivad inimestel tavaliselt mälulüngad, mida uurijatel on olnud võimalik taastada.
Röövitu
( abductee - inglise keeles) - Tunnistajad, kes väidavad, et
tulnukad on 
viinud
neid vastu tahtmist mõneks ajaks endaga kaasa.
Väidete erakordsuse ja dramaatilisuse tõttu on tunnistajad sageli ühiskonnas tõrjutud niihästi sõprade kui ka sugulaste poolt. Mõnel äärmuslikul juhtumil on nad kaotanud töökoha, langenud füüsilise vägivalla ja kallaletungide ohvriks.
Sel põhjusel on nad moodustanud, abiks UFOuuringutesse kaasatud raviarstid, vabasid "eneseabi" rühmi vastukaaluks ametliku toetuse puudumisele. Röövitud on altid jagama omavahel kogemusi. On korraldatud ka spetsiaalseid "röövitute" konverentse.
Kogu UFOdega seonduvate probleemide tohutust laiast hulgast on inimröövid olnud ja ka jäävad edaspidi kõige tõsisemaks ja raskestiusutavamaks. Käesoleva ajani on laia avalikkuse ette jõudnud neist siiski suhteliselt vähe. Ülemaailmse tuntuse on saanud niisugused juhtumid, mida ufouurijad on saanud väga põhjalikult lahata ning kuhu on kaasatud mitmete erinevate teadusalade kõrgeklassilised spetsialistid.
Tulnukate inimröövid hakkasid avalikuks saama 1950-date aastate alguses - ajal, mil "lendavaid taldrikuid" peeti tõsisemate mõtlejate poolt veel nonsensiks. Kui täheldati vastavaid nägemusi, oli üldine arvamus, et see on meelepete või siis ettekujutuse tulemus.
Järgnev juhtum on saanud ehk tõeliste inimröövide klassikaliseks näiteks ja see tõi Lääne kultuuri tüüpmudeli.
Betty ja Barney Hill on erinevatest
rassidest abielupaar. Betty oli tegev tsiviilõiguse sotsiaaltöötajana
ning Barney postiametnikuna. 
Selle
juhtumi keskpunktis on vaieldamatult Kaukaasia päritoluga Betty. Tema
abikaasa hukkus traagiliselt mõni aeg pärast asja ilmsiks tulekut,
kuid Bettyst oli saanud nagu mingi kuulsus, sest ta teatas sagedasti paljude
teiste UFOde nägemisest.
Saabudes Kanadast puhkuselt tagasi New Hampshire'i koju, nägid Hillid autoaknast Valgete Mägede kohal taevas valget "tähte".
Algas suur "jälitamine", mille jooksul abielupaar üha rohkem erutus, enne kui nad UFOt (pannkoogi kujuga ning akendega) Indiana Head'i juures laskumas nägid. Barney hüpnotiseeriti, peale seda oli neil mälulünk ning nad leidsid end olevat tüki maad kaugemal, kui nad oleksid pidanud olema. Koju jõudes selgus lahkuminek nende ajaarvestuses: reis oli kestnud paar tundi ettenähtust kauem.
Betty edasised rahutud unenäod sisaldasid nägusid ja kujutlusi arstlikust uurimisest ning ka Barney nägi neist mõnesid. Nad otsisid arstiabi ning see viis otseteed Bostoni psühhiaatri dr. Benjamin Simoni juurde, kes valis hüpnoosi Barney, ja hiljem Betty, alateadvuse avamise vahendiks. Tuleb öelda, et Simon ei olnud iialgi UFOröövimiste tõelisusse uskunud. Ta saatis nad hüpnoosi abil 1961. aasta episoodini tagasi, et seda mälus "taaselustada". Kujutlused, mis ta lootis leidvat, tuleksid ilmsiks ning vastavalt teooriale kaoksid koos sellega ka hirmud.
Tema teooria töötas, kuid ootamatute tagajärgedega.
Mõlemad andsid väga täpselt "mälestuse":
idamaiste,
kassi silmade ja hallide nägudega mehed kandsid nad UFOsse, kus neid
meditsiiniliselt ja valusasti uuriti (kaasa arvatud Betty naba uurimine
pika sondiga, mida tulnukad ise kirjeldasid kui "raseduse testi").
Selline oli see lugu ning suur sarnasus kahe eraldi esitatud versiooni
vahel viiski dr. Simoni ajutiselt rööpast välja.
Simoni ravi algas 14. detsembril 1963.a. ning kestis 27. juunini 1964.a. Selleks ajaks oli lugu tunnistajate peadest kõrvaldatud, kuid veel mitte avalikustatud. See on loomulikult üsna tähtis, et need kaks asja omavahel klappisid, sealhulgas ka tulnukate mõõtmed ja mõned detailid, tunnistajate füüsilised sümptomid ning pardal toimunu günekoloogiline iseloom.
Keegi kontaktleritest polnud varem millestki taolisest teatanud.
Hillide juhtum lõi tüüpmudeli. Tunnusjooned, mida see sisaldab ning mida nähti olulistena, on järgmised:
Lugu tekkis ajakirjandusse 1965.a. lõpul (pole päris selge, kuidas, kuigi Hillid otsisid dr. Simonilt selle vältimiseks abi). Lõpuks otsustati nimeka kohaliku ajakirjaniku John Fulleriga teha koostööd, et ette valmistada "tõelist" lugu raamatu
