UFOKATASTROOFID

Roswelli   juhtum

Materjal pärineb: Universum-Extra 3-1996 ja on vene uurija G.Koltshini sulest

New Mexico osariigis, USA, toimunud UFO-katastroofi kirjeldavas dokumendis öeldakse: "Rantshoomanik teats, et New Mexico osariigis, 75 miili Roswelli lennuväebaasist loodes juhtus õnnetus mingi tundmatu objektiga."

07. juulil 1947.a. võeti ette salajane operatsioon, et toimetada selle objekti tükid paika, kus neid saaks teaduslikult uurida. Õhuluure tegi kindlaks, et enne plahvatust oli objektist nähtavasti välja kukkunud neli väikest inimesesarnast olendit. Nad langesid maa peale tükkidest kaks miili ida pool. Kõik neli olid surnud ning leidmiseni jäänud nädala jooksul juba lagunenud ja röövloomadest moonutatud. Erirühmale anti ülesanne transportida nad uurimiseks.

Tsiviilisikutest ja sõjaväelastest pealtnägijad instrueeriti, et nad ei tohi nähtut avalikustada, reporteritele aga jagati desinformatsiooni, nagu oleks tegemist allakukkunud meteosondiga.

Kindral Twining ja doktor Bush organiseerisid presidendi korraldusel objekti salajase uurimise. Selle põhjal tehti 19. septembril 1947.a. esialgne järeldus, et tegemist on tõenäoliselt uurimislaevaga, mis tegutses lähiraadiuses.

Objektis viibinud nelja olendi surnukehade analüüsi esialgne kokkuvõte pärineb 30. novembrist 1947.a., ja kõlas nõnda: kuigi olendid olid väliselt inimesetaolised, ei sarnanenud nad bioloogiliselt ega evolutsiooniliselt inimestega. Loodi termin "maaväline bioloogiline olend" (extraterrestrial biological entity e. EBE ).

Pärast seda kui oli kindlaks tehtud, et objekt pole mingi maapealse riigi loodud, tehti mitmesuguseid oletusi: kust see võis pärit olla ja kuidas oli ta sinna sattunud? Tema lähtepunktiks võinuks olla planeet Marss, kuigi mõned teadlased eesotsas doktor Menzeliga arvasid, et tõenäoliselt on tegemist hoopis teisest päikesesüsteemist kohalelennanud olenditega. Tükkidelt avastati kirju, mida ei suudetud deshifreerida. Katsed avastada objekti liikumisprintsiip jäid tagajärjetuks. Tiibu, propellereid, reaktiivmootoreid jms. ei olnud, puudusid ka elektrilised ja elektroonilised seadmed.

Üksikasjalisemaid andmeid selle õnnetuse kohta on toodud Ch. Berlitzi ja W.Moore'i raamatus "Roswelli juhtum" ja T.Goodi raamatus "Ülisalajane", samuti S.Friedmani dokumentaalfilmis "UFOd on olemas". Andmed saadi, küsitledes 92 pealtnägijat, kes olid olnud seotud 1947. a. juulis toimunud UFOkatastroofiga. 31 neist, sealhulgas endised luureohvitserid ja salateenistuse töötajad olid seni seda teavet varjanud. Materjalide analüüs võimaldab kujundada juhtunu kohta ligilähedase pildi.

International UFO Museum and Research Center
in Roswell

1947.a 2. juuli õhtul lendas tundmatu helendav kettakujuline objekt suure kiirusega üle Roswelli loode suunas. Linnast 75 miili kaugusel sattus see äikese kätte, sai välgutabamuse, plahvatas ning osa sellest kukkus alla. Keegi rantshoomanik oli äikese ajal kuulnud imelikku plahvatust ning rantsho lähedalt leiti hulk kergeid tükke.

Pärast plahvatust muutis vigastatud objekt nähtavasti suunda ning lendas lääne poole kaldudes veel 150 miili, enne kui kukkus Socorro linnast lääne pool alla. Sealt avastas selle 3. juuli hommikul grupp arheoloogiaüliõpilasi.

Samast leiti ka inimesesarnaste olendite kehad.

Allakukkunud objekt kujutas endast leidjate sõnul ümmarguse kujuga metallist lennuaparaati, mille läbimõõt oli umbes 9 meetrit. Aparaadi üks serv oli tugevasti viga saanud, navigatsiooniseadmed ja liikumapanev mehhanism aga plahvatusest täiesti purustatud. Leitud inimesesarnastel olenditel olid väga suured juusteta pead, suured sügaval asetsevad silmad, suu- nina- ja kõrvaavad ning ebaproportsionaalselt pikad käed ja sõrmed. Nende riided olid hallid ja paistsid olevat ühes tükis. Tõmblukke, rihmu ega nööpe polnud näha. Näis, et kõik nad olid mehed.

Sõjaväelased piirasid paiga sisse ning käskisid kõigil lahkuda ja nähtu salajases hoida.

8. juulil 1947.a. teatas Roswellis baseeruva 509. pommitusrühma informatsiooniohvitser ajakirjanikele, et nad olid saanud enda käsutusse vigastatud "taldriku". See teade avaldati kohe kolmes kohalikus ajalehes. Paraku lõpetati andmete levitamine õige pea ja Albuquerque raadiojaam sai Föderaalselt Juurdlusbüroolt käsu eetris olev saade kohe lõpetada, sest materjal on salastatud. Pressikonverentsil teatas lennuväe esindaja, et tegemist on allakukkunud meteosondi jäänustega.

Paljutähendav on seegi, et Roswelli lennuväebaasi juhtkond varjas rusud leidnud rantshoomanikku nädal aega ajakirjanike eest ja keelas tal nende küsimustele vastata, hiljem aga konfiskeeris ka tema poja kogutud tükkide kollektsiooni.

Roswelli baasi ohvitseridel keelati kategooriliselt sellest juhtumist rääkida ja varsti viidi nad üle teistesse baasidesse. UFO tükid toimetati lennukiga Wright-Pattersoni lennuväebaasi uurimiseks. 509. pommitajate rühma luureohvitser major Jesse A.Marcel, kes oli 1947 .a. nende tükkide kogumisega tegelenud, teatas 1978.a., et plahvatus oli need umbes 3 km2 suurusele territooriumile laiali paisanud.

"Palju tükke oli väga õhukesest ja kergest lehtalumiiniumi meenutavast materjalist, mis ei põlenud ja oli nii vastupidav, et seda ei saanud ei painutada, katki rebida ega lõigata; tükkide mõõtmed ulatusid meetrini, kõige suurem aga oli nelja meetri pikkune. Palju oli ka vastupidavat pruuni pärgamenditaolist materjali."

Veel oli leitu hulgas väikesi ruudukujulise ristlõikega latte, mis olid tehtud läikivast elastsest materjalist ja millel leidus hieroglüüfisarnaseid märke. Leiti ka mingeid näiliselt sünteetilisest materjalist juhtmeid.

Loetelu lõpetasid must mõnetollise ristlõikega metallkarp ja mingi fooliumitaolisest materjalist osa, mis meenutas äärisega torutükikest.

Marcel oli tükid ise kokku kogunud ja väitis, et need ei saa kuidagi olla mingi meteosondi või maapealse tehnilise seadme jäänused. Tükid olid nii suurele territooriumile laiali pillatud, et see eeldas tugevat plahvatust. Marcel arvas, et need võisid olla hoopis mõne teise õhus plahvatanud UFO tükid.

Socorro linnast lääne pool avastatud vigastatud kettakujuline objekt ja tundmatute olendite kehad toimetati saladuskatte all California osariigi Edwardsi lennuväebaasi.

W.Moore oletab, et rantsho piirkonnast leitud rusude lugu fabritseeriti nimme, et juhtida ajakirjanduse tähelepanu Socorro-lähedase objekti ja meeskonnaliikmete kehade leidmiselt kõrvale. Kui see tõepoolest nii on, siis plaan õnnestus.

Grupp Ühendriikide UFOvastaseid eesostsas professor Philip J.Klassiga püüdis tõestada, et dokument, milles kirjeldati seda UFOkatastroofi, on võltsing.

Paraku osutusid UFOvastaste argumendid objektiivsel analüüsimisel paikapidamatuks.

T.GoodFakt, et endine LKA direktor admiral Roscoe H.Hillenkoetter läks pärast erruminekut autoriteetse ufoloogilise organisatsiooni NICAP juhatusse, annab kaudselt tunnistust sellest, et nimetatud dokumendi võis koostada just tema. Märkimisväärne on seegi, et T.Goodi raamatule "Ülisalajane", milles mainitud dokument ilmus, on sissejuhatuse kirjutanud Suurbritannia tuntud riigitegelane lord Norton Hill.

Timothy  Good

Katseis tõestada, nagu poleks 1947.a. juulis aset leidnud mingit UFOkatastroofi, oli teisigi.

Vene ajakirjandusest vilksatas 1987.a. läbi teade, et 1947.a. 2. juulil olevat Roswelli piirkonnas alla kukkunud Saksa trofeerakett "Vau-2", mille ameeriklased olid New -Mexico osariigi White Sandsi polügoonilt katsetamiseks üles lasknud. Leitud olendid olevat aga olnud reesusahvid, kes olid paigaldatud raketi peaossa ja plahvatuses hukkunud.

Seda versiooni kontrollides selgus järgmist. Üksikasjalikud andmed White Sandsi polügoonilt aastatel 1948-1951 üleslastud rakettide "Vau-2" kohta on esitatud V.Ley raamatus "Raketid ja kosmoselennud" (1961) ning R.Boyle'i raamatus "Atmosfääri ülemiste kihtide rakettuuringud" (1957).

Nende andmete kohaselt ei olnud White Sandsi polügoonil 2. juulil 1947.a. üldse mingeid starte. Ajaliselt lähimad "Vau-2" üleslaskmised olid leidnud aset 15. mail, kui rakett kukkus alla 56 km kaugusel, ja 10. juulil, kui rakett tõusis 16 km kõrgusele ja kukkus alla 2 km kaugusele.

Üldse lasti rakette "Vau-2" üles peaaegu vertikaalselt ning seetõttu ei lennanud nad enne allakukkumist kaugemale kui 70 km. Tundmatu objekti plahvatus- ja allakukkumiskoht olid rakettide stardipaigast rohkem kui 200 km kaugusel.

 Rakette "Vau-2" , milles olid ahvid, lasti üles 1948.a. juulist 1949.a. juulini. Tegemist oli reesusmakaakidega, kelle pikkus oli ainult 65 cm, kuna objekti lähedalt leitud tundmatud olendid olid 4 jalga, s.o. 120 cm pikad. Ilmselt ei saanud 2. juulil 1947.a. Socorrost lääne pool allakukkunud objekt olla "Vau-2".

Suutmata ümber lükata operatsiooni "Majestic-12" reaalsust, tegid "paljastajad" veel ühe kohmaka katse tõestada, et 1947.a. juulis ei olnud üldse mingisugust UFOkatastroofi. 1989.a. teatas vene nädalaleht "Poisk", et 1947.a. juhtus avarii "ühe kosmoselaevaga, mille pardal olid ahvid", selle avarii uurimiseks olevatki algatatud projekt "Majestic-12". Paraku ei olnud 1947.a. mingeid kosmoselaevu, ahve lasti aga üles vanades Saksa rakettides.

Kaudseks tõendiks, et 1947.a. juulis leidis tõepoolest aset UFOkatastroof, võib pidada Föderaalse Juurdlusbüroo toonase direktori Edgar J.Hooveri käega kirjutatud resolutsiooni. Lennuväeluure oli palunud, et neile osutataks lendtaldrikute kohta andmete kogumisel abi. Kuupäeva "15. juuli 1947" kandvas resolutsioonis kirjutas Hoover muu hulgas järgmist: "Enne nõustumist peame nõudma vaba juurdepääsu kettale, mille sõjavägi oma valdusesse võttis, ilma et oleks lasknud meil seda isegi pealiskaudselt uurida." Selle dokumendi koopia on koos Hooveri resolutsiooniga Ameerika ajakirjanduses ilmunud.

Ühtlasi tehti kindlaks, et lennuväe materiaal-tehnilise üksuse ülem kindralleitnant Nathan Twining, kes 1947.a. septembris esitas oma kuulsa, UFOde uurimise vajadust propageeriva ettekande, lendas 8. juulil 1947.a. ootamatult kolmeks päevaks New -Mexico osariiki, jättes ära varem planeeritud läänerannikureisi.

Ameerika lennuväe juhtkond annab millegipärast põiklevaid vastuseid, kui kõne alla tulevad admiral Hillenkoetteri dokumendi tõepärasus ja 1947.a hukkunud UFO. Öeldakse üksnes, et kõik selle kohta käivad dokumendid olevat hävitatud - no comments!

Teine  katastroof

See leidis aset 1950.a. ja sellest on jutt admiral Hillenkoetteri koostatud dokumendis väga lühidalt:

"6. detsembril 1950.a. kukkus alla teine objekt, võimalik, et analoogilist päritolu, olles lennanud suure kiirusega atmosfääris mööda pikka trajektoori. Objekt lõikus maasse El Indio Guerro piirkonnas Texase ja Mehhiko vahelise piiri lähedal. Uurimisgrupi kohalejõudmise ajaks oli suurem osa jäänuseid ära põlenud. Allesjäänud materjalid toimetati uurimiseks New -Mexico osariigis asuvasse Sandia aatomienergia komisjoni baasi. Mitmel põhjusel arvati kaua ekslikult, et see õnnetus juhtus 1948.a. juulis, ning sündmuspaigaski polnud täit selgust. Õiget kuupäeva mainiti alles 1982.a."

USA ajakirjanduses avaldatud andmete analüüs lubab oletada, et katastroof leidis aset järgmiselt.

Washingtoni osariigis USA läänerannikul asuvas radarijaamas avastati umbes 4000-kilomeetrise tunnikiirusega kagu poole lendav tundmatu objekt. Mehhiko piiri lähedal õhus viibiv hävitaja F-94 tegi kindlaks, et see kukkus alla Mehhiko territooriumil Del Riost 50 km edelas. Ühendriikide esindajate saabumiseni valvasid ketast Mehhiko sõdurid.

Kirjelduste järgi otsustades oli tegemist metallkettaga, mille läbimõõt oli umbes 30 m ja kõrgus 9 m. Plahvatuse ja põlemise tagajärjel oli see tugevasti kannatada saanud. Aparaadi seest leiti 130-140 cm pikkuse olendi surnukeha. Olendil oli suur juusteta pea, kätel neli sõrme, seljas metalsest kangast ülikond. (Teistel andmetel leiti kuue sellise olendi kehad.) Tehti üle 500 foto.

Objekti ja olendi(te) jäänused paigutati Ameerika lennuväe autodele ja veeti USAsse.

1980.a. õnnestus Ühendriikide UFOuurijatel saada selle olendi surnukehast tehtud kahe foto negatiivid: mereväeluure fotograaf, kes oli tegelnud White Sandsi polügoonil salajaste tuumakatsetuste pildistamisega ja saadetud siis kiiresti Mehhikosse purunenud UFOt pildistama, oli need säilitanud. Negatiivide analüüs näitas, et need olid tehtud 30 aastat tagasi.

Objekt oli alla tulnud White Sandsi polügoonist 500 km kaugusel, niisiis ei tule "Vau-2" ja ahvid üldse kõne alla, sest "Vau-2" maksimaalne lennukaugus oli ainult 300 km.

Selle UFOkatastroofi kaudseks tõendiks võib pidada dokumenti, milles USA riigisekretär D.Marshall pöördub Mehhiko valitsuse poole palvega lubada Ameerika sõjaväelastel ületada piir, et vedada ära Mehhiko territooriumil allakukkunud lennuaparaadi jäänused.

Kolmas   katastroof

T.Goodi raamatus on ära toodud veel ühe UFOkatastroofi kirjeldus. See juhtum leidis aset 25. märtsil 1948.a. Azteci linnast (New -Mexico osariik) 12 miili kirdes.

Tundmatu objekti avastasid üksteisest sõltumatult kolm radarijaama. Selle allakukkumisest kanti ette õhukaitse komandopunkti, kust informatsioon otsekohe kindral Marshalille edastati. Marshall võttis omakorda ühenduse grupi "Majestic-12" juhiks oleva dr. Bushiga ning kuus teadlast sõitsid sündmuskohale.

Kirjelduse järgi otsustades kujutas allakukkunud objekt endast umbes 30-meetrise läbimõõduga ketast, millel olid illuminaatorid ja kuplikujuline moodustis. Aparaat oli rängalt vigastatud. Tehtud oli see tundmatust kergest ja väga tugevast metallist, mida ei võtnud teemantpuurid ja mis pidas vastu 10 0000 temperatuurile.

Kupli sees asuvas 5,5 meetrise läbimõõduga kabiinis olid juhtimispult, millel leidus hieroglüüfisarnaseid märke, ja ekraanid, millel helendasid tundmatud sümbolid, kuid mingeid juhtmeid ei paistnud olema. Leiti ka dokument: pärgamenditaolise materjali lehed olid kaetud tundmatute sanskritti meenutavate hieroglüüfidega. Marshall andis selle analüüsida parimatele krüptoloogidele, kuid analüüsi tulemusi ei avalikustatud.

Objektist leiti 14 120 cm pikkust söestunud surnukeha. Neil inimtaolistel olenditel oli tumepruun nahk, suured silmad ning pikad ja peenikesed käed. Nad kaalusid ainult 16 kilo.

Kolme päeva pärast toimetati objekt ja kehad salaja Los Alamosesse, kuhu nad jäid aastaks, hiljem aga viidi Ohio osariigi Wright-Pattersoni lennuväebaasi, kus neid hoolega uuriti.

Admiral Hillenkoetteri dokumendis pole seda katastroofi mainitud, mistõttu selle tõepärasuses võiks kahelda. On aga siiski kaks tõendit, mis kinnitavad, et a. 1947-1950 leidis aset kolm UFOkatastroofi.

USA endine riigisekretär kindral Marshall teatas 1951.a. doktor Alexanderile, et talle on teada kolm UFO hädamaandumise juhtumit, mis lõppesid meeskondade hukkumisega, ning et USA võimud said objektid ja surnukehad oma valdusesse.

Säilinud on ka 22. märtsil 1950 FJB direktorile E.Hooverile saadetud memorandum, milles on öeldud järgmist:

"Üks lennuväe esindaja teatas, et New -Mexico osariigis on kätte saadud kolm allakukkunud lendavat taldrikut. Need olid ümmarguse kujuga, umbes 17-meetrise läbimõõduga, keskel kõrgem koht. Iga taldriku sees oli 3 meetripikkust inimesesarnast olendit, kes olid riietatud õhukestesse metalsetesse ülikondadesse, mis meenutasid katselendurite ülekoormuskombinesoone.

Oletatakse, et need New -Mexico osariigis asetleidnud katastroofid toimusid sealse võimsa radarijaama mõju tagajärjel: lendavate taldrikute juhtimissüsteemid võisid selle toimel rivist välja minna."

Objektide mõõtmete ja meeskonnaliikmete arvu kohta käivate andmete vasturääkivusi võib seletada sellega, et kogu vastav teave on äärmiselt salastatud. Pealegi on nendest sündmustest möödunud palju aega, mistõttu uurijate käsutusse jõuab juba osaliselt moonutatud informatsioon.

Oletatavad   katastroofid

Ühendriikide ufoloogi Leonard Stringfieldi andmetel on sõjajärgsetel aastatel toimunud 28 UFOkatastroofi - neist 12 USA territooriumil ja 16 teistes maades.

Stringfieldi, Goodi jt. uurijate teada juhtusid UFOkatastroofid USA territooriumil järgmistel aegadel:


Teistes maades toimunud oletatavad katastroofid

Muidugi tuleb neisse sõnumitesse suhtuda reserveeritult, sest need on võetud mitteametlikest allikatest ega toetu konkreetsete pealtnägijate tunnistustele.

Ühendriikide ufoloogid tegid ebaõnnestunud katse saada andmeid Teravmägedes asetleidnud hõbedase ketta avarii kohta. NICAP tegi USA Norra saatkonna kaudu järelepärimise ning sai 1958.a. ametliku vastuse, et materjal on ülisalajane ja seda ei saa anda NICAP-i käsutusse.

Ch. Berlitz väitis raamatus "Roswelli juhtum", et president Eisenhower sõitis 1954.a. veebruaris spetsiaalselt mitmeks päevaks California osariiki Palm Springsi sõbrale külla. Suurima saladuskatte all olevat ta sealt siirdunud lähedal asuvasse Edwardsi lennuväebaasi, et vaadata üle vigastatud UFOd. Varsti pärast ülevaatust olevat need viidud kolme veoautoga Wright-Pattersoni lennuväebaasi.

ICUFON-i andmete kohaselt oli Wright-Pattersonis 1952.a. peale uuritud kaheksat avarii läbiteinud UFOt. Objektide uurimine jätkus ka 70. aastatel.

Berlitz kirjutas, et 1978.a., mil kurikuulus angaar nr. 18-a üldsuse tähelepanu keskmesse tõusis, viidi vigastatud kettad ja meeskonnaliikmete surnukehad sellest baasist ära.

Leidub tunnistajaid, kes väidavad, et on näinud 5 minutit kestvat filmi avatud luugiga kettast, mis oli poolenisti liiva sisse tunginud.

Humanoidide anatoomilise ehituse kohta on näiteks väidetud, et nende kaal ei ületa 20 kg, hambaid, seede- ja suguorganeid neil ei olevat, vere asemel olevat aga mingi värvitu vedelik. Andmed pärinevad lahkamise juures viibinud arstilt, kelle nime pole kusagil teada.

1981.a. kirjutas aga kunagine presidendikandidaat B.Goldwater, et vigastatud UFOsid ja nende meeskonnaliikmete laipu puudutav info on nii salastatud, et sellele pole võimalik ligi pääseda.