Õhulaevad

   Maailmas on kirjastatud sadasid UFOraamatuid erinevates maades ja paljudes keeltes.

Oma raamatute kollektsioonist tutvustan:

Ufojen jäljillä, Tapani Kuningas, 1971.a., Tampere

                                                              

UFODE   JÄLIL

Kokkuvõtlik tõlge soome keelest: I.Tarmisto

EESSÕNA

1971.a. talvel nähti Soomes iga päev Ufosid.

Igal nädalal laskusid tundmatud lendavad esemed maale.

Igal nädalal nähti humanoide.

Igal kuul tehti ufodest fotosid.

Ja ennekõike nendest asjadest räägiti ja kirjutati jätkuvalt. Ufod olid tõepoolest päeva kõneaineks. Selliselt sai UFO - sõna soomlastele tuttavaks. Siiski on jäänud probleemi tõeline sisu küllalti hämaraks : igaüks käsitleb seda omal moel. Nimetus UFO ongi saanud ühiseks nimetajaks kogu tundmatule ja salapärasele.

       

Natukene   ajaloost


Lendav õhulaev
Klõpsa suurema pildi vaatamiseks

ÕHULAEVADE   ILMUMINE

Esimesed õhulaevad ilmusid Ameerika Ühendriikide taevasse 1896.a. märtsis. Kõikjal Põhja - Kalifornias nähti umbes ühe kuu vältel omapäraseid juhtimisele allutatud aluseid, õhulaevu, milledes olid säravad prozhektorid ja mis olid suutelised lendama vastu tuult.

Vahel need laskusid maalegi, kuid tõusid koheselt tagasi õhku, kui keegi püüdis neile läheneda.

Neis salapärastes alustes nähti ka inimesesarnaseid olendeid. Jõulukuu möödudes õhulaevad äkki kadusid - neid ei nähtud enam kusalgi ning vähehaaval hakkas kogu asi ununema. Kuid märtsi lõpul hakkas juhtuma jälle veidraid asju.

Uus teadetelaine õhulaevade ilmumisest tuli märtsi kuul. Neid nähti Põhja - Kansases ja Lõuna - Nebraskas. Paljude teistegi osariikide taevas oli neid näha.

Tüüpiline 1897.a. aprillikuu ajalehtede esilehekülgede sisu oli järgmine:

13. aprill 1897.a.  "Chicago  Chronicls"

" ÕHULAEVA  NÄHTI  IOWAS "

"Fontanella, Iowa, 12. aprill. Õhulaeva nähti seal õhtul kell 20.30 ja kogu linnarahvas vaatas seda. Ta tuli kagust ja ei olnud rohkem kui 200 jalga ( 60 m ) puude latvadest kõrgemal, liikus väga aeglaselt ega ületanud kümmet miili tunnis ( ca 16 km/h ). Aparaati nähti hästi ja selle pikkuseks arvati 60 jalga ( 18 m ) ning tiibade värinat võidi selgesti näha.

Selles oli tavaline valgus, kuuldi mootori häält aga samuti kuuldi muusikahelisid, nagu oleks mänginud suur orkester.

Rahvas hüüdis aparaadi suunas, kuid see jätkas liikumist, lisas vaid kiirust ja kadus.

Fontanellas ei kaheldud, et see oli tõeline aparaat ja kõige auväärsemad linnakodanikud kinnitasid seda."

Umbes aprilli keskel toimus lausa ulatuslik õhulaevade invasioon. 12. aprillil 1897.a. tehti tavatumalt palju vaatlusi. Tundus nagu oleks ühel Illinoisis nähtud õhulaevadest olnud raskusi lendamisega. Kell 14.30 ja 18.00 nähti laeva maapinnal olevat, kuid see tõusis kiiresti õhku kui inimesed sellele läheneda püüdsid.

Samal päeval toimusid teistes õhulaevades salapärased plahvatused, mille tulemusena aluste mõningaid osi maapinnale pudenes . Järgmisel õhtul, 13. aprillil, pudenes ühest Michiganis nähtud õhulaevast turbiini meenutav alumiiniumisarnane ratas, mille läbimõõt oli 3 jalga ( 9o cm ).

Samal õhtul nägi õhulaeva ka Harvardi ülikooli professor John Friske. Professor jutustas lehemeestele, et kes tahes, kellel on veel kahtlusi õhulaevade olemasolu suhtes, võiksid pöörduda tema poole.

ESIMESED   KONTAKTID

Kuu keskel toimusid esimesed kontaktid õhulaevades viibijatega. Mitmete Michigani ajalehtede järgi 14. aprilli 1897.a. päeval toimus väga kummaline juhtum Reynoldsi lähedal. Kell 16.30 laskus õhupalli meenutav ese kümne hämmingus olnud põllumehe ette. Nad olid juba tunni jooksul jälginud eseme liikumist taevas. Kui põllumehed ettevaatlikult lähenesid esemele, nägid nad, et aluse sees istub "veider mees, kui teda üldse meheks võis pidada". Olendi kõrval oli mitmeid nahast riideesemeid. Mees ise tundus olevat täiesti alasti, nagu oleks saanud kuumuse läbi kannatada. Kummaline mees oli tohutult pikk, üle meetri tavalisest inimesest pikem. Olendi kõne meenutas karjumist või röökimist . Üks, teistest julgem põllumees, tahtis minna olendile lähemale, kuid ta sai tugeva löögi  vastu puusa.

Järgmisel ööl michiganlane William Megivero elas üle eriti veidra juhtumi. Tema kogemus ei osutunud siiski mitte just kõige ainulaadsemaks, sest isegi veelgi imelisemaid kogemusi juhtus nendel päevadel mitmetel inimestel. Megivero ärkas unest selle peale, et tema aknale koputati. Kui ta avas silmad, oleks kirgas valgus ta peaaegu pimestanud. Läinud õue, kuulis ta ülaltpoolt häält mis selgitas, et kirgas valgus tuleb õhulaevast. Hääle järgi õhulaev oli olnud õhtust saadik pilve taga peidus, kuna jahimehe kuul oli vigastanud laeva ühte tiiba, mida nüüd parandati.

Selle järel hääl palus Megiverol valmistada õhulaeva meeskonnale natukene moona: 48 munavõileiba ja potitäie kohvi. Kui Megivero oli kõigega valmis saanud , laskus pilvest alla mingisugune suur kopsik, kuhu oli pandud moona eest tasumiseks kanada rahasid. Kohe kui moon oli kopsikusse pandud,  see tõsteti tagasi õhulaeva. Pealtnägija järgi oli laev tohutult suur. Ta ei suutnud laevast näha muud kui vaid selle äärejooni, kuid õhulaeva alumisel poolel oli kõik sama valge kui päevasel ajal. Hommiku saabudes salapärane alus eemaldus linna suunas.

15. aprilli päeval nähti õhulaevu mitmes osariigis. Pealtnägijate järgi oli ühes maale laskunud õhulaevas kaks veidra väljanägemisega meest. Neil olid nii pikad habemed, et selliseid ei ole kunagi varem nähtud. Järgmistelgi päevadel nähti üle kogu Ühendriikide salapäraseid õhulaevu, õhupalle ja sigarikujulisi aparaate.

KUMMALISED  KARJAVARGAD

Farmers` Advocate (Kansas) 23. aprill 1897.a.

" Austatud Alexander Hamilton Vernonist tuli möödunud kolmapäeval linna ja teatas, et tal oli kogemus paljuräägitud õhulaevaga. Härra Hamilton on vana asukas, on olnud Kansase volikogu liige ja kõikjal ümbruskonnas tuntud."

Hamiltoni poolt ajalehele antud sõnum oli järgmine: " Möödunud esmaspäeva õhtul (19.04) umbes kell 22.30 me ärkasime loomakarjast kuulduvate häälitsuste peale. Mina tõusin üles mõeldes, et ehk meie buldog teeb midagi paha, kuid jõudnud uksele nägin enda suureks hämmastuseks, et õhulaev laskub aeglaselt karjaaia kohale, umbes 660 jala ( ca 200 m ) kaugusel majast.

Kutsusin sulase Gid Heslipi ja poeg Wallini, haarasime kirved ja jooksime aia suunas. Samal ajal laev oli pehmelt laskunud, jäädes umbes 30 jala ( 9 m ) kõrgusele maapinnast ja meie jäime sellest umbes 50 jardi ( 45 m ) kaugusele.

See koosnes suurest sigarikujulisest osast, mis oli ehk 300 jalga ( 90 m ) pikk, ja selle all olevast vagunist. Vagun oli valmistatud klaasist või millestki muust läbinähtavast ainest nii, et kohati oli klaas , siis jälle kitsas triip läbipaistmatut ainet. See oli seest heledasti valgustatud ja kõike oli näha selgesti. Seal oli kolm valgust: üks kui tohutult suur prozhektor ja kaks väiksemat, üks punane ja teine roheline. Suurt valgust võidi pöörata kuhu suunda iganes.

Vagunis oli kuus märkimisväärset olendit, milliseid pole ma ennem kunagi näinud: kaks meest, naine ja kolm last. Nad rääkisid omavahel, kuid me ei saanud sõnagi aru mida nad rääkisid. Kõik need laeva osad, mis ei olnud läbinähtavad, olid tumepunased.

Me seisime sammastena hämmingust ja hirmust kui mingi hääl köitis nende tähelepanu ja nad suunasid prozhektorivalguse otse meie peale. Kohe meid märgates nad lülitasid sisse mingisuguse tundmatu jõu ja suur turbiiniratas, umbes 30 jala ( 9 m ) läbimõõduga, mis aeglaselt pöörles aluse alapoolel, hakkas surisema - hääl oli peaaegu samasugune nagu separaatoris - ja laev tõusis kergesti nagu lind.

Kui see oli umbes 300 jala kõrgusel maapinnast ta peatus ja jäi hõljuma ühe kaheaastase lehma kohale. See määgis ja hüples. Minnes looma juurde me märkasime umbes poole tolli paksust punasest ainest tehtud kaablit, mis oli silmussõlmena looma kaela ümber. Kaabli teine ots viis laeva, kuid lehm oli jäänud kinni aia okastraati. Me proovisime teda vabastada, kuid ei saanud. Niisiis me lõikasime läbi okastraadi ja seisime hämmingus nähes, kuidas laev ja lehm tõusid aeglaselt ning purjetasid eemale kadudes lõuna suunas.

Me läksime koju tagasi, kuid ma olin nii ehmatanud , et ei saanud enam magama jääda. Tõusin teisipäeva varahommikul ja läksin ratsutades otsima kadunud lehmakest. Midagi mul ei õnnestunud leida, kuid kui õhtul koju tulin, kuulsin et Le Roy`s , umbes kolme miili kaugusel elav Link Thomas, oli leidnud samal päeval naha, jalad ja pea oma põllult. Arvates, et keegi oli varastatud looma nülginud ja visanud naha ära, viis ta selle linna äratundmisele. Thomas oli hämmingus sellepärast, et naha leidmise kohas pehmelt maapinnalt ei olnud leida mingisuguseid jälgi. Nahas oleva põletusmärgi järgi tundsin ära, et see oli olnud minu loom."

Lehejutustus jätkus niimoodi: " Härra Hamilton tundus olevat selline, kes ei ole veel shokist toibunud. Igaüks kes teda tundsid olid veendunud selles, et igas oma sõnas oli ta aus." Selle järel avaldas ajaleht järgmise tunnistuse, millele allakirjutanud olid rühm tuntuid kodanikke:

" Kuna nüüd on ja kogu aeg on olnud ja edaspidigi saab olema skeptikuid ja uskumatuid, kui on küsimus millestki ebatõenäolisest kogemusest; ja teades et  nii mõnedki mitteteadlikud ja kahtlevad inimesed hakkavad kahtlema eelpool toodud kirjelduse tõelisuses; sellepärast me kirjutame alla sellele dokumendile ja vannume , et:

Me oleme tundnud Alexander Hamiltoni viisteist aastat ja me ei ole kunagi kuulnud , et tema sõnu oleks kunagi seatud kahtluse alla ja et me kindlalt usume tema jutustuse tõelisusse.

E.V.Wharton, osariigi õlijärelevalveametnikÕhulaev

H.H.Winter, pankur

H.S.Johnson, apteeker

Alex Stewart, rahukohtunik

F.W.Butler, kaupmees

H.C.Rollins, postkontori juhataja

M.E.Hunt, sheriff

E.K.Kellenberser, arstiteaduste doktor

J.H.Sticher, seadusmees

H.Waymire, kaupmees

J.L.Martin, avalik notar

Allakirjutatud ja vannutatud minu juuresolekul 21. aprillil 1897.a.

W.C.Willie, avalik notar. "

"KAS  SEE  ONGI  ÕHULAEV ?"

Arkansas Gazette 22. aprill

Kapten James Hooton, "tuntud Iron Mountani raudtee konduktor", jutustas Arkansas Gazette-lehele järgmise loo: "Olin läinud alla Texarkansasesse, et tuua tagasi ühe üleplaanilise rongi ja teades, et minul oli vaba aega umbes kümme tundi, läksin Homanisse, Arkansases, veidi jahti pidama. Kell oli umbes kolm peale lõunat, kui jõudsin sinna. Saak oli hea ja enne kui märkasin oli kell üle kuue ning hakkasin minema tagasi raudteejaama. Läbi põõsaste kahlates köitis mu tähelepanu tuttav hääl, mis meenutas veduri õhupumba tööd.

Läksin kohe hääle suunas ja seal umbes viia aakri suurusel lagedal platsil nägin seda eset, mis põhjustas hääle tekkimist. Kui ütelda, et olin hämmingus, siis see vaevalt peegeldab minu tundeid. Mõtlesin kohe, et too on kindlasti see kuulus õhulaev, mida paljud inimesed üle kogu maa on näinud.

Laevas oli keskmist kasvu mees ja ma panin tähele, et tal olid tumedad silmad. Ta askeldas seal, mis tundus olevat laeva tagumine pool ja kui ma lähenesin, olin liialt  tummaks jäänud et rääkida. Ta vaatas mind hämmastusega ja ütles: "Tere päevast, härra, tere päevast!". Küsisin: "Kas see ongi õhulaev?" ÕhulaevTa vastas: " Jah, härra, mille järel veel neli meest välja tuli sellest, mida võib nimetada laeva kiiluks.

Lähem vaatlus näitas, et kiil oli jagatud kaheks osaks ning see lõppes eespool noaterasarnase terava äärega. Seevastu laeva küljed olid astmeliselt paisuvad keskosa suunas ja ahenevad päraosa suunas. Kummalgi küljel oli kolm suurt ratast, mis olid valmistatud mingisugusest elastsest metallist ning tehtud nii, et nad muutusid kõveraks kui nad liikusid.

"Vabandage härra, ütlesin, hääl tundub olema küllalt sarnane Westinghousi õhupiduri omale."

"Võib-olla see tundubki olema, sõber; me kasutame suruõhku ja lennuaparaate, kuid sina saad sellest hiljem teada."

"Kõik on valmis härra!" hüüdis keegi  ja grupp lahkus kaane alla. Märkasin, et iga ratta ees olev kahetollise läbimõõduga toru hakkas pumpama õhku ratastesse ja need hakkasid pöörlema. Laev tõusis astmeliselt ja kuulda oli vihisev hääl. Äkki lennuaparaat nõksatas ettepoole, pöörates oma terava nina taevasse, siis tüürid laeva tagaosas käändusid teisele poole ja rattad pöörlesid nii kiiresti, et vaevalt oli nende labasid näha. Kiiremini kui oleks osanud isegi arvata oli laev silmapiirilt kadunud."

Siin on kapten James Hootoni joonistus õhulaevast, mida ta nägi 1897.a. aprillikuus.