Huvitavad  vaatlused

Alustaksin ühe vana looga, mis tekitas paljudes Eestimaa inimestes ja ka mitmete Venemaa regioonide elanikes palju kõneainet.  Teadlaste ühene seisukoht - see oli boliid. Ma teen kokkuvõtliku ülevaate ajakirjas "Eesti Loodus" 1977.a. veebruari ja märtsi kuus ilmunud artiklist "Tulekera Eestimaa talvetaevas". Kasutan ka selles artiklis avaldatud pilte ja joonistusi, mida sündmuse pealtnägijad on teinud. Kuna juba sellel ajal tegelesin aktiivselt ufouuringutega, siis käisin ka mitmete sündmuse pealtnägijatega vestlemas ja kirjutasin üles nende lood. Mõni artiklis esitatud lugudest õnnestus ka minul sündmuse pealtnägija käest vahetult saada, näiteks pr. E.Riikoja juhtum. Ise ma sündmust oma silmaga näinud ei ole, sest viibisin sellel ajal toas.

Kui lugeja-vaataja on tutvunud minu lehekülgedega, võib ta ise otsustada, kas tegu võis olla puhtalt loodusliku nähtusega või jääb siin ka ruumi arvamusele, et nähtuse põhjustajaks võis olla tundmatu päritoluga objekt.

Ülevaade:

Sündmus toimus 1976.a. 11 veebruari õhtul kella seitsme paiku. Oli tore talveõhtu, taevas pilvitu, oli külma ja oli lund. Inimesed olid veel liikvel. Kes tõttas koju või kinno, kes suusatas, kes toimetas majapidamistöid.

Ootamatult ilmus teavalaotusele tulekera, mis oli nii hele, et ainuüksi Eestis nägid teda paljud tuhanded, nähtavasti peaaegu kõik, kes sel hetkel lahtise taeva all viibisid. Aga ta oli nähtav ka tugitoolis istujale või voodis lamajale, kui aken õiges suunas asus.

Mõne minuti pärast hakkasid helisema Tõravere observatooriumi telefonid - elevil ja kärsitud taevase tule nägijad tahtsid teada, millega oli tegemist. Algul polnud võimalik midagi kindlat vastata: tuli küsida, mida inimesed nägid. Teated olid üsna vasturääkivad ning kümnenda telefonikõne lõpuks oli ettekujutus toimunust vaat et segasem kui esimese järel. Küll aga sai selgeks, et tegemist pidi olema harukordse nähtusega, mille paremaks mõistmiseks oleks vaja rohkem tunnistajaid.

Vastusena ajalehes "Edasi" ilmunud küsimustikule "Kuhu langes boliid" (Einasto, 1976.a.) tuli Tõraverre ligi 300 kirja, paljud neist nähtuse üksikasjalike kirjeldustega, jooniste ja skeemidega, isegi mõned fotod. Mitmeid materjale suunasid meile ajalehtede, ajakirjade, raadio ja televisiooni toimetused. Enamik kirjadest sisaldas andmeid 11. veebruari nähtuse kohta. Vaid paaril korral kirjeldatakse umbes samal ajal nähtud muid asju (valgustusraketid, lennukid). Kirju saabus kõigist rajoonidest, rohkem Ida-, vähem Lääne-Eestist, mis jäi sündmustest kaugemale ning kus ka "Edasi" levik oli tagasihoidlikum.

Kirjutasid nii noored kui vanad, alates 4. klassi õpilastest. Esindatud olid üliõpilased, õpetajad, õppejõud, autojuhid, traktoristid, elektrikud, kaubandustöötajad, kirjakandjad, kalurid, kaevurid, ökonomistid, põllutöölised, ka arhitektid, kirjanikud, kirurgid, skulptorid. Toimunu tehislikku või täppisteaduslikku laadi ilmingud äratasid rohkem huvi nähtavasti meessoos, kellelt on umbes 70% kirjadest.

Käesoleva loo kokkupanijad tulekera lendu ise ei näinud.

Tulekera pealtnägijate kirjeldustes

M.Must ja E.Riikoja Tallinnast

" 11. veebruaril 1976.a. kell 18.50 suundusime diagonaalis üle Punaste Küttide väljaku trollipeatuse poole. Keset väljakut märkasime äkki Estonia puiesteel asuva objekti joonisTeaduste Akadeemia hoone kohal isevärki helendavat keha, mis liikus loodest kagusse, s.t. tuli "Estonia" kontserdisaali poolt üle akadeemia maja ja läks Lenini puiestee poole. Meie nägemisväljas oli see kummaline vaatepilt umbes minutit poolteist, kuni jõudsime üle väljaku ja see liikuv ese jäi Estonia majade varju.  (Joonis 1)

Meie nähtud kiirgav ese oli, suhteliselt suur, väljakult paistis ta tähistaeva taustal enam-vähem kui üks neoontähti "Viru" hotelli katuseräästal. Lendas ta meie silma järgi madalalt ja aeglaselt, mitte nagu reaktiivlennuk kõrgustes, vaid kui tavaline maanduma valmistuv aeroplaan

Mingit häält ega heli see keha ei tekitanud, vähemalt meie seda ei kuulnud. Lennujoon polnud tal langev, vaid kulges otse edasi, isegi ehk pisut tõusvalt.

Oma kuju poolest paistis see keha kuidagi kandiline, mitte ümmargune, lame ega lapik. Hämmastav oli keha isesugune helendumine, eeskätt tema saba kiirgus.

Liikuva keha põhikorpus oleks nagu säranud veidi kollakas kiiskavas elektrivalguses. Hoopis kummaline ja pilku köitev oli selle nähtuse saba. See polnud pikk ega kitsas, vaid lai ja tönts. Saba polnud hajuv, vaid teravalt piiritletud. Ta lõppes tömbilt, mitte terava tipuga. Otse liikuva keha järel oli saba nagu säravvalge säbruline ja kobruline suitsuvaht, umbes nagu reaktiivlennuki suitsujoon taevas. Kaugemal moodustus suitsusäbrust sädelev niidistik. Tingimata oli saba midagi gaasjat, mitte tahket. Kõige mõjusam ja hämmastavam oli saba lillakas-sinkjasvalge, välguvalguse taoline väga hele kiirgus. Tundus, nagu oleksid selle liikuva keha küljes hiiglajõuga jupiter-prozhektorid, mis saba valgustasid. Igal juhul oli selle keha enese ja ta saba helendumine erisuguse värvinguga.

Vaatasime taevas liuglevat ja kiirgavat nähtust ega osanud talle seletust leida. Õigemini, seletust me nii väga ei otsinudki. Arutlesime lihtsalt, kas ka komeedil võiks olla seesugune saba ja kuidas saab nähtud keha saba olla nii heledalt valgustatud, kui mingi prozhektori moodi asi paistis olevat hoopis selle keha ninas. Looduslikuks taevakehaks ei osanud me seda kiirgavalt helendavat ja väga iseäralikku mügerikku küll pidada. Arvasime, et tegemist on mingi tehiskehaga, kas mõne uudse lennuaparaadi, õhulaeva või raketiga, liiati et tema küljes võis nagu näha mingeid otsekui seestpoolt valgustatud aknaidki.

Nõndaviisi see taevakeha meile näis. (Joonis 1) Nägemine ja kuulmine on meil korras."

A.Rajandu ( Elva lähedalt )

"11. veebr. 1976.a. õhtul mõni minut enne kella 19 käisin ajalehte toomas. Taevas oli täiesti selge, kuu paistis. Märkasin äkki põhjataevas tohutu kiirusega liikuvat aurutompu, keha esimene faas - aurutompmis kohe leegitsema lõi. Leegid olid punased, sarnanesid väga tulekahjuga. Leekidest puges välja selgete kontuuridega ümmarguse keha esiots. Kesk- ja tagaosa polnud näha, see mattus leekide ja kuumade gaaside hägusse.

keha teine faas - on näha eseme hall esiots koos kobrutavalt leegitseva sabaga

Algul arvasin, et mõni tehiskeha on sattunud atmosfääri ja põleb nüüd ära. Kuid leegid kadusid 3-4 sekundi jooksul, ainult üksik punane leek süttis veel eesosas, paljastades keha ülaosa.keha kolmas faas - lühikese sigari taoline ese, pika kollase sabaga, millest tähed läbi paistavad

Sel hetkel nägin, et keha polnud ei hõõguv ega helenduv, vaid tumehall nagu raud elektrikeevituse valguses. Ta oli eest ümar, võrkpalli suurune, ülalt pisut kumer, tahapoole kitsenev. Altpoolt oli keha valgustamata ja polnud nähtav. Siis sirutas keha tagant välja tore ja väga helendav saba, mille ääred olid sirgjoonelised. Ees oli saba kitsas ja väga hele, tagapool laienev ja veidi kahvatum. Keskosas vaheldusid violetne ja valge. Kahel korral süttisid saba keskosas täiesti sinised tähekesed nagu säraküünla sädemed.

Mul oli suurepärane võimalus seda jälgida kõrge lageda mäe nõlvalt. Keha kihutas minust horisontaalselt mööda, umbes 65o nurga all maa suhtes. Püüdsin selle lühikese ajaga võimalikult rohkem informatsiooni saada. sest keha kihutas kiirelt ja näha oli vaid ebaselgete kontuuridega keskosa.

keha neljas faas - kehas on paista kolm punast täpikest nagu aknad, kollases sabas on näha taevatähtiVõrratult kaunis sabas lõid aeg-ajalt sätendama sinised tähekesed, keha tumedalt küljelt loitsid paaril korral järjesktikku reas kolm heledat täppi, nagu oleks keha seest põlenud ( Neljaosaline 2. joonistus on  sobitatud tekstiga). Veel paar sekundit ja kadus ka helenduv saba itta ning oligi kõik.

 Oma vanuse kohta on mul veel väga hea kaugnägemine, lugedes kasutan prille."

A.Tooma  (Tallinn)

"Olin Tallinn-Nõmme jaama lähedal. Objekt lendas umbes Nõmme ja Rahumäe jaama vahelt, tulles TPI hoonete poolt. Kõrguseks võib pidada 1-1,5 km. Kell oli 18.55+(-) 2 min. Kuna oli videvik, siis tiibu ma ei näinud, kuid keha oli lennuki või dirizhaabli kujuga. Taga olev tulejuga oli pulseeriv ja väljus kahest lennuki sabas olevast väljalasketorust. Sädemete pilv oli küllalt pikk - selliselt kõrguselt umbes 5-8 m pikkune. Eestpoolt oli ta heledam, tagantpoolt hõõguvpunane. Sarnanes väga sädemete vihuga mis tekib metalli töötlemisel (käiamisel). Kiirus - startiva ja kõrgust võtva lennuki kiirus. Vastavalt kiirtevihu pulseerimisele oli märgata vaevumärgatavat pidurdumist või kiiruse suurenemist. Müra ei olnud, pigemmingi kahin. Püüan videvikus nähtut mälu järgi üles joonistada ( 3.joonistus). raketisarnane aparaatTulejugadest eespool algas valgustatud akende rida. Pidasin neid reisilennuki illuminaatoriteks. Akendes valgus ei pulseerinud või kui siiski, siis õige vähe, tundudes peegeldusena väljalasketoru kiirtevihule. Kõige ees, umbes 1/4 kogu eseme pikkuselt oli tume kooniline osa. Seal aknaid ei olnud. Pulseerivate jugade suurus ja tugevus, millega lennuk suunda muutis, võis olla erinev, kuid see on vaid oletus."


H.Halliste  (Tallinn)

" 11. veebruari õhtul pisut enne kella seitset märkasin Nõmmel (Hiiu raba turbakarjäärides) suusatades aeglaselt umbkaudu põhjakirdest lõunaedelasse liikuvat lendkeha. Keha oli minu vaateväljas umbes kolm-neli minutit. Tähelepanu äratas kummaline sädelemine keha tagaosa ümber. Silmatorkav oli ka korrapärane rida valgusallikaid keha küljel. Täpsemal vaatlusel täheldasin, et sädelemist põhjustasid tahapoole suunatud peened paralleelsed valgusvihud (arvult paarikümne ümber), mis ümber lendkeha tupruvates gaasi-, (auru-, udu-)pilvedes reflekteerusid eredate helesiniste sädemetena. Valgusvihke kiiranud valgusallikad ei olnud nähtavad. Samasugune nähtus, kuid palju nõrgemal kujul, oli esiosa ümber. Küljel asuva tulederea valgus oli kollakas - allikad ise ruudukujulised. Lendkeha kere oli pronkspruuni tooni (väga nõrgalt valgustatud, mistõttu erines taevafoonist vaid värvitoonilt). Gaaside tuprumine lendkeha tagaosa ümber toimus suurte aeglaselt liikuvate sagaratena. Kui olin keha traaversist tahapoole jäänud, hakkas paistma keha (aimatavalt) kontuurist kõrgemal paiknev ringikujuline ere helesinine valgusallikas. Värvilised pardatuled (roheline, punane) puudusid või polnud nähtavad.

paljude illuminaatoritega lendkehaKäsitades keha küljel asuvat tulederida lennukiakendena, arvasin ta kiiruseks vähem kui 200 km/h ja kõrguseks 400 kuni 600 m. Keha trajektoor minu vaateväljas oli sirge. Kõrgus horisondist kulmineerumisel umbes 20o. Keha möödus minust ida poolt.

Kuna keha sigaritaoline kuju oli märgatav, kandepindu ma ei suutnud leida, arvasin, et tegemist on dirizhaabliga. Sellele vihjas ka keha väike kiirus. Hämmastas vaid keha väikesemõõdulisus (võrreldes akendeks arvatud valguskehade suurusega).

Minu arvates ei saaks nähtut boliidiks pidada - ilmingud on selleks liiga tehnilist laadi.

P.S. Lisatud joonis (4. joonis) ei pretendeeri küll fotograafilisele täpsusele, kuid mällu jäänud pildiga võrreldes on päris sarnane."

M.Allik  (Rapla)

" 11. veebruari õhtul kella 7 paiku nägin ma umbes 15 sekundi vältel taevas helendavat keha.A.Tihhomirovi foto

Algul nägin tuhmi kollast Kuust veidi väiksemat laiku, mis küllalt kiiresti liikus põhja-ida taevas loodest kagusse. Liikumise vältel moodustus laigust hallikalt helkiv umbes 1 m pikkune raketikujutis, millel oli taga umbes 0,5 m pikkune tulesaba. Kaugenedes see kujutis kadus ja moodustus uuesti kollakas laik, mis kadus metsa taha."

Sillamäelase A.Tihhomirovi foto  


Teadlaste  järeldused

Olgugi et "põlev lennuk" tundus tallinlastele, tartlastele, hiidlastele jt. mõne kilomeetri kaugusel olevat, ei lennanud ta üldsegi üle meie vabariigi, sest ....kõik Eestis asunud vaatlejad nägid teda endast mööduvat kirde (ida) pool!

Helendav objekt pildistatuna Tallinn-Leningradi maanteel Kõlgaküla lähistel. A.Katshanovski foto.

A.Katshanovski fotoLõuna-Eestis nähti teda madalal, Tallinnas ja Kesk- ning Kagu-Eestis mõnevõrra kõrgemal. Ainult Kirde-Eestis näis ta päris pea kohal liikuvat. I. ja V.Pappa (Narva): "Meile tundus, nagu oleks boliid "lennanud" peaaegu üle meie maja." A.Kurvits (Sompa): "Grupp keskmise heledusega esemeid liikus suunaga põhjast lõunasse, peaaegu seniidis või umbes 100 - 120 seniidist ida pool."

Arvestades asjaolu, et ettevalmistuseta vaatlejail on kalduvus taevakehade nurkkõrgusi horisondist üle hinnata, ja isegi aluseks võttes korrigeeritud väiksemad nurkkõrgused, saame tulekera kõrguseks soliidse 100 kilomeetrit maapinnast.

Tulekera liikus Eestist Pihkva, Leningradi, Lomonossovi, Novgorodi, Kalinini suunale, kus teda samuti nähti. Tulekera kustus lõuna pool Selizharovot (Kalinini obl.), kus lendkeha põlemisjäänused võisid ka maapinnale jõuda.

Tulekera kiiruse hinnanguks on teadlased võtnud aluseks tema 600 - 800 km pikkuse trajektoori, mida Eestis asunud vaatlejad on fikseerinud. Vastavalt eelnevale võtame selle vahemaa läbimise ajaks 1 - 1,5 minutit. Saame kiirushinnanguks 6,7 - 13,3 km/s ehk 24 000 - 48 000 km/h.

Ümardades võime öelda, et tulekera lennukiirus oli umbes 10 km/s.

Heledad objektid Eestimaa taevas

Täpsem informatsioon nähtuse kohta
Heledaid objekte vaadeldi Eestimaa taevas 28. ja 29. oktoobril ning 01. novembril 2004.a. Objekte vaadeldi Tallinnas ja Harjumaal. Erinevate vaatlejate poolt täheldatud objektide arv varieerus kahest neljani. Mitmetel vaatlejatel õnnestus nähtust pildistada.

Ülevaade 1976.a. tulekeraga sarnaste objektide vaatlusest Soome ja Argentiina kohal koos videodega
"UFO over Finland" video analüüs
Eestis
Paope külas Hiiumaal ja Kose kandis Järvamaal
Paope, Kose ja Elva vaatluste võrdlev analüüs