Ufonähtused Hiiumaal

1980. aasta augustikuu lõpupoole, arvata viimase nädala teisipäeval, olin hommikust saadik tööl. Minu töökohaks oli siis Heltermaal asuv pigibaas, kus ma olin ööpäevases vahetuses ja tööülesandeks oli kontrollida suurte asfaldikatelde tööd. Loo jutustas 46 aastane mees, Hiiumaa elanik.

See juhtus õtupoolikul enne kui hakkas hämarduma. Läksin ahju otsa katlaid kontrollima ja nägin midagi väga heledat - eredat umbes 50 m kaugusel. Nägin väga eredat mitmevärvilist eset võib-olla umbes 3 kuni 4 minuti vältel ja ei suutnud kuidagi kindlaks teha mis see on. Mõtlesin, et keegi jättis ehk midagi maha ja suundusin seda vaatama. Ronisin ahjult maha ja läksin võrkaia poole, milles olevast august läbi minnes jõudsin sellest umbes 30 meetri kaugusele. Nägin, et seisab silinder väga väga ilusates vikerkaarevärvides, mis voolasid kogu aja ülevalt allapoole. See oli nagu laiemate põhjadega teineteise vastu asetatud tüvikoonuste kujuline.

Pildid on joonistanud ufoloog Igor Volke

Vaatasin paremale ja asfaldisegu riba valli ääres nägin tumehalli kuubikut, mille peal oli teine väiksem kuubik ja selle ees oli midagi helendavat - valget nagu alumiiniumist pulk, mis käis ühele ja teisele poole nagu tõukaks või songiks asfaltsegu valli. Seda vaadeldes lähenesin sellele aeglaselt veel kolm kuni neli sammu. Jäin seisma ja sellel silmapilgul see ülemine kuubik kas pöördus või selles avanes midagi ja sealt tuli kaks eredat kollakaspunast kiirt nii umbes 5 kuni 6 cm läbimõõduga minu pihta. Tundsin pehmet järsku lööki, mitte ühte punkti nagu arvata võis kiirte läbimõõtude järgi, vaid kogu keha sai pehme järsu löögi. Minust käis läbi nõksatus ja ma kaotasin tasakaalu. Püüdsin küll tasakaalu säilitada aga ei suutnud ja kukkusin külili, kuid haiget kukkumisel ei saanud. Jalad tundusid olema nagu vati sees pehmed, või nagu oleks neis väga tugev väsimus või nõrkus. Teadvust ma ei kaotanud.

Kohe tõusin siiski püsti täiesti masinlikult ja vaatasin sinnapoole kust mind oli tabatud, kuid seda eset ei olnud enam seal. Vaatasin siis silindrile ja see hakkas minu silme all aeglaselt kokku suruma nagu pressi all ja muutus taldrikuks nagu ümberpööratud supitaldrik. Kokkusurumine toimus keskkohalt ja äärealad läksid ikka laiemaks. Taldrik oli veelgi ilusamates värvides kui silinder. Need olid sõnulseletamata pehmed kõikvõimalikud vikerkaarevärvid, milliseid ma pole oma elus kunagi näinud ega näegi vist kunagi enam. Värvid voolasid pidevalt taldriku ülemisest osast radiaalselt äärte suunas. Kusjuures nn. lainete vahe ülevalpool oli väga väike, kuid ääre suunas see pidevalt suurenes. Voolamine jõudis ääreni ja kadus seal. Põhja alla ma ei näinud.

Siis tõstis see taldrik oma esiääre minu suunas veidi kõrgemale nii, et ta oli servaga täiesti minu silmade sihis ja oli momendiga kadunud.

Kuna ma muutusin kõige selle tagajärjel väga väsinuks, siis läksin kohe putkasse puhkama. Seal ma istusin ja pikutasin vaheldumisi umbes kakskümmend minutit ja mõlgutasin mõtteid äsja läbielatust. Kui pärast seda tagasi läksin ei leidnud ma sündmuskohalt mingisuguseid jälgi.